Forellisupp, singi-koore pasta ja Domino trühvlid

Kohe nagu eelroog, pearoog ja magustoit täna? Tegelikult tegin suppi ja magustoitu eile ja pastat täna, aga vahet pole ju. Sellised toidud võiksid vabalt ka järjest söömiseks sobida. Usun, et nädalavahetuse korralikuks lõuna- või õhtusöögi menüüks hea valik. :)

Forellisupi jaoks sain inspiratsiooni taas Aet Trisbergi raamatust "Eesti laste lemmiktoidud". See on hetkel mu köögi tasapinnal aukohal, sest mul ju endal väike tirts sirgumas, kes alles hiljuti maitsete maailma avastama asus. Küll aga tegin mina asja lihtsamaks ning ei keetnud korralikku puljongit. Minu kodupoes nimelt ei olnud forelli supikogu ja nii lootsin, et maitsed tulevad esile ka juhul, kui lasen valmis supil lihtsalt vähemalt tunnike seista. Teada fakt on ju ka see, et supid tavaliselt on parimad just teisel ringil, ehk siis kas tunde hiljem või alles järgmisel päeval süües. Samuti jätsin välja kartuli, et supp oleks kergem ja lisasin basiiliku asemel peterselli. Tulemus oli hea ja seda julgen väita nimelt sellepärast, et ka väike Bianca-Chiara sõi isukalt seda suppi. Temale nimelt tihtipeale kala eriti ei maitse, aga selles kiires supis sobis hästi.

See supp on laktoosivaba ja gluteenivaba.

Mina tegin nii...

Forellisupp 

2-liitrine pott

400-500 g roogitud forellifileed nahaga

2 sellerivart

1 peenike või 1/2 paksu porrut

3 porgandit

1 sibul

1 suur või 2 väikest küüslauguküünt

1/2 pakki beebispinati lehti

2 loorberilehte

musta pipart

2 tl soola

Eemalda fileelt nahk ja pane nahk veega keema. Aet soovitab vee keema tõustes lausa vett vahetada ja pott vahepeal puhtaks pesta ning puljongi siis uue veega keema panna, et supp tuleks võimalikult selge. Olen ühe lihasupi puhul varem ka seda soovitust järginud ja tulemus on tõesti mässamist väärt. Tegin ka seekord nii, kuigi puljongi tarvis panin ju keema vaid kalanaha, mitte kogu luude-sabade-peade kogu. 

Igatahes kui uus vesi taas keema tõusnud, siis lisa loorber, pipar, sool ja petersell ning jäta vaikselt podisema. Niikaua haki seller, küüslauk ja sibul peeneks ning koori ja riivi jämeda riiviga porgandid. Riivimine supi jaoks on imehea nipp minu meelest! Ma pole ise seda varem teinud. Olen küll riivporgandit kasutanud kõiksugu muudes soojades toitudes (vormiroad, omlett jne), aga mitte supis. Visuaalselt tuleb väga ilus ja ka süüa on mõnus (eeldusel, et ka teised köögiviljad on hästi väikesteks tükkideks hakitud).

Prae köögiviljad kergelt oliiviõlis alguses keskmisel kuumusel, siis keera kuumus madalaks ning jäta kaane alla. Senikaua tükelda forell suupärasteks tükkideks. Lisa köögiviljad puljongisse ja keeda tasaselt 5 min. Siis eemalda kalanahk puljongist, keera kuumus täitsa maha ning lisa forellitükid. Keeta enam ei maksa, sest õrnad kalatükid küpsevad ka tulikuumas vees seistes ideaalselt ära ja jäävad samas pehmed ja haprad, nii nagu peabki. Lase supil kuumal pliidil seista kuni 1 h. Kui kasutatav pott ei hoia väga kaua kuumust ja tunni pärast on supp juba jahtunud, siis kuumuta vaikselt veidi, kuid kindlasti mitte ära lase täiskuumusel keema. Tõsta kuum supp kaussidesse, kuhu on pandud kuhjaga spinatilehti. 

Nüüd siis toekama roa juurde. Pasta on selles mõttes tänuväärne roog, et kui on külmkapist vaja mõnd toodet ära kasutada, siis paljudest toiduainetest saab väga maitsvaid pastasid luua. Seekord tekkis minul selline olukord näiteks singi ja vahukoorega. Lisad vaid paar komponenti ning ongi maitsev õhtusöök valmis.

Singi-koore pasta

2 suurt portsjonit

100 g sinki

1 dl 35% vahukoort

2 spl hakitud musti kivideta oliive

2 spl hakitud päikesekuivatatud tomateid

1 küüslauguküüs

musta pipart

kuivatatud või värsket basiilikut

150 g täistera penne pastat

Keeda pasta vähese soolaga vees al dente. Nõruta pasta ja jäta sõelale ootama. Kuumuta vahukoor vaikselt podisema. Lisa peeneks ribastatud sink, peenelt hakitud küüslauk, oliivid, tomatid, pipar ja basiilik. Soola ma ei soovita lisada, kuna peaaegu kõik koostisosad on soolased. Lase haududa 2 min. Lisa valmis pasta, sega korralikult ja kuumuta koos veel 2 min. Ja nii lihtne see ongi. :)

Ning jäänud veel magustoit.

Selle retsepti sain üllatuslikult hoopis moekunstniku Tiina Talumehe raamatust "12 värvi. Toit ja mood". Huvitun ka ise teatud määral moemaailmas toimuvast ja ju see raamat seetõttu tee mu riiulile leidnud ongi. Raamat on jaotatud värvide kaupa peatükkideks ning iga värvi juures on väike sissejuhatus konkreetsele värvile, samuti pilte moekunstniku vastavas värvigammas loomingust ning ka tema enda toiduretseptid, mis nimelt seda värvi. Minu valitud dessert kuulub musta värvi kategooriasse. Vähendasin ainult koguseid poole võrra ja jätsin alkoholi välja (asendasin vaniljeekstraktiga), kuna mul oli plaan seda ka lapsele pakkuda.

Domino trühvlid 

(originaalnimetus: Mustad moonid)

vähemalt 20 trühvlit

110 g valget šokolaadi

0,4 dl vahukoort

2 tl naturaalset vaniljeoa ekstrakti (Vanilla bean extract, müüakse nt.Selveris)

1 pakk Domino küpsiseid

2 sl mooniseemneid

65 g tumedat šokolaadi

Sulata šokolaad koos vahukoorega vesivannil (jälgi, et veeauru šokolaadi sisse ei satuks). Purusta köögikombainis või võimsa saumikseriga küpsised hästi pudiks. Sega need vahukoore-šokolaadi seguga ja vaniljeekstraktiga. Algne retsept soovitab valmis segu ka paar tundi külmkapis hoida, mina aga teeksin teisiti - paneksin külma alles siis, kui pallid juba valmis.

Seega lase segul küll veidi jahtuda, aga pikalt külmikus hoidma ei pea. Vormi väikesed pallid ning pooled neist veereta mooniseemnetes, pooled aga sulašokolaadis. Selleks sulata tume šokolaad samuti tasasel tulel vesivannil ja kasta pallid neid dessertkahvlil hoides ning siis igast küljest ringi keerutades selle sisse. Valmis pallid aseta nüüd külmikusse ja hoia seal vähemalt tund. Ka hiljem säilita neid seal. Soovitan neid maiusi nautida just otse külmast võetuna.

Rukkileib

Lubasin juba mõnda aega tagasi kirjutada lähemalt oma leivateost. Eest netiavarustes on täna väga palju põhjalikke ja asjalikke kirjeldusi ning kogemuste jagamisi. Erinevates blogides, foorumites, kodulehtedel jne. Tihti on need loodud küpsetajate poolt, kes juba aastaid omaenda leivategu harjutanud. Leivaküpsetamise ümber on lausa kerkinud kui müstiline saladuseloor, mis annab mõista, et tegemist on millegi väga erilise ja palju pühendumist ning kogemust nõudvaga. Ma olen sellega täielikult nõus ja seda enam olen universumile tänulik, et minu leivategu sai algusest peale suhteliselt viperustevaba hoo sisse. Mõni laar on muidugi metsa ka läinud, aga need, mis on välja tulnud - neid on kiidetud. Ma ise leian muidugi palju, mida võiks maitseomadustes ja konsistentsis parandada. Aga siiski - ütleme nii, et need senised leivad on mul välja tulnud täitsa okeid. :) Esimese õige juuretisega rukkileiva küpsetasin vist ca 2-3 kuud tagasi. Ka juuretise tegin ise. Ja noh, loomulikult ei tee ma leiba iga päev, pigem kord nädalas või nii.

Toon allpool välja omaenda viisi tavalise tumeda rukkileiva valmistamiseks. Viimased päevad olen olnud aga keskendunud hoopis peenleiva hingeelule, sest plaanin osa võtta Leiburi selleaastasest järjekordsest konkursist "Leiburi leivategu 2015". Ning käesoleval aastal ongi teemaks peenleib. Eelnevatel aastatel on olnud rukki-, tera- ja seemneleib. Võiks arvata, et peenleib on vähehaaval hakanud oma populaarsust kaotama, sest tervislik on ju pigem tumedam, koredam, teralisem leib. Kuid usun, et värske peenleiva eriliselt pehme magus-hapukas maitse ei kao eestlaste maitsemeeltest ka kuhugi ning võrdväärselt teiste leivasortidega see ikka ka endiselt au sisse eesti poelettidel jääb.

Oma peenleiva retsepti ma alles arendan välja ning enne võistluse lõppu ma seda ei avaldaks. Tavalise rukkileiva (kus olen viimasel ajal kasutanud eranditult ainult ökoloogilisi jahusid) valmistusõpetuse enda moodi ma aga siia nüüd lisan. Kellel leivategu ees seismas, soovitan kindlasti surfata netis ja otsida erinevaid õpetussõnu, retsepte, nippe. Ka mina tegin nii. Neid on tõesti palju ja mõned on ka üksteisele vastu käivad, aga just nii panedki lõpuks kokku selle just enda maitsele sobiva retsepti. Olen aru saanud, et ka leibade eelistused on inimestel väga erinevad. Minu kogemustepagas on hetkel veel minimaalne ja küllap ma aja jooksul ka update'in seda siin blogis, lisades juurde uusi leiva küpsetamisel tekkinud tähelepanekuid.

Juuretis

Juuretise valmistamise õpetusi leidsin ka hulgaliselt. Paljud soovitavad ka võtta juba "hästi käima läinud" juuretise võtta sõbra käest, kel leivategu juba ammu käpas ning juuretis võib-olla juba aastaid vana. Mina, kass kes kõnnib omapäi, loomulikult tahtsin ikka ise teha. Esimese katsetuse viskasin minema, kui järgisin õpetust paar rukkileiva viilu panna hapupiima sisse mõneks päevaks seisma. Sellest ei tulnud küll muud kui rukkileib, mis seisis hapupiima sees. :) Siis aga leidsin enda jaoks sobivaimad õpetussõnad Toidutarest: http://toidutare.ee/argitoidud/1132D/, mille autoriks Kaie Mei. Selle kohaselt...

3 + 2 + 2 dl vett
rukkijahu
soovi korral 1–2 sl naturaalset maitsestamata jogurtit
soovi korral 1 kodumaine õun

1. päev
Vala kaussi u 3 dl keedetud vett ning lase sel käesoojaks jahtuda. Vispelda hulka nii palju rukkijahu, et saaksid hapukoorelaadse taina. Jäta kauss toatemperatuurile seisma. Kata see tolmu kaitseks rätiku, mitte toidukile või kaanega, sest nii pääseb tainale õhust ligi erinevaid käärimaminemist soodustavaid mikroobe. Kui soovid tegevust kiirendada, lisa segule 1–2 sl naturaalset, soovitatavalt mahepõllumajandusest pärit maitsestamata jogurtit. Sügisel on suur abi ka kaheks päevaks taina sisse uputatud koorimata õunapunnist.

2. päev
Tõenäoliselt on muutused peaaegu olematud. Säilita uudishimu ja rahu, toida segu uue koguse käesooja läbikeedetud veega (nt 2 dl) ning vispelda hulka uus jahukogus. Jäta riidega kaetult toatemperatuurile ootele.

3. päev
Tainast segades peaksid tundma aimatavalt hapukat, juuretisele omast lõhna. Aga välimus ega tekstuur pole kindlasti veel õiged. Korda eelmise päeva tegevusi. Kui panid kiirenduseks sisse õuna, eemalda see nüüd tainast.

4. päev
Kui juuretise sünnikodu oli piisavalt soe, peaks kausis elama kobrutav, pisut roosaka värvitooni ning hapu lõhnaga juuretis. Nüüd on käes leivateoaeg. Kui juuretis pole vajalikul määral aktiivne, jätka segu poputamist soojuse ja jahuga. Koguseliselt peaks kausis olema ligikaudu 1,5 liitrit juuretist. Eemalda sellest 1–2 dl järgmise leivateo jaoks mõnda klaaspurki või plasttopsi ning jäta külmikusse ootele. Selliselt kaane all hoituna säilib ta kõige paremini 1–2 nädalat, tingimusel, et sa purki aeg-ajalt avad ning õrnalt loksutad. Kui jätad leivateo vahele pikema aja, tasub juuretist üle nädala toita mõne supilusikatäie jahuga.

Ja nii ma ise oma juuretise käima paningi ning siiamaani kasutan seda. Pärast paari leivategu küll segasin sellesse pool kogust Haldja Leiva juuretist, mida müüakse talupoes. Et minu väike noor ja roheline juuretis saaks veidi tuge sellelt vanalt ja kogemustega juuretiselt. :)

Leiva küpsetamise rutiini arendasin välja järk-järgult, pidades silmas neid kogutud tarkusi, mis mulle loogilised tundusid (nagu öeldud, leivateo õpetused võivad olla väga vastandlikud ja vaevalt et ükski neist õige või vale on - lihtsalt erinevad).

Kogused on ligikaudsed, sest õige leivategu käib tunnetuse järgi. Kuna minu pere ei ole nii suur, et oleks mõtet korraga mitu leiba küpsetada, siis tegutsen selles mõttes ebatraditsiooniliselt, et ei küpseta tervet ahjutäit, vaid ainult ühe leiva korraga. 

Magustajaid olen ka retseptis toonud välja erinevaid variante. Väga on meeldinud leivasiirup. Meega küpsetades aga tuleb leiva tekstuur veidi teistsugune - selline tahkem ja muredam. Minule üldiselt sümpatiseerib, kui värske leib on ikka veidi nätske ka seest, seega olen mee kõrvale jätnud. Aga paljudele väga meeldib. Siis tahab leib ka pikemat kerkimisaega saada. Kindlasti ei tasuks magusainet palju vähendada või üldse ära jätta. Ärgem unustagem, et käärimisele aitab kaasa ka nimelt suhkur.

Lisanditest soovitan kindlasti mõnikord katsetada lisada oliiviõli, siis tuleb leib selline suussulavam ja veidi vast itaaliapärase hõnguga, kuigi tume. Miks mitte ka teisi õlisid, aga ise pole neid veel proovinud. Helvestest kavatsen ise kõiki allpool nimetatuid eksperimenteerida, siiani olen katsetanud vaid rukkihelbeid ja tulemus meeldis, sest minu meelest hoiab nende lisamine ka leiva kauem pehmena.

Tume rukkileib (1 vormitäis või päts)

4 dl käesooja vett

ca 500 g rukki täisterajahu (selline kogus juhul kui ei sega teiste jahude ega mingite helvestega)

0,5 dl tumedat linnasejahu (olen leidnud mitte tava- vaid ökopoest)

7,5 ml (kuhjaga tl) soola 

60 ml fariinsuhkrut / mett / leivalinnasesiirupit (leidub tavakauplustes suhkrusiirupite juures)

Soovi korral:

1 dl seemnesegu, pähkleid, rosinaid või kuivatatud puuvilju

1 dl rukkihelbeid (või ka odra-, nisu-, tatra-, hirsi-, kaera vms helbeid)

1-2 spl kvaliteetset oliiviõli

köömneid

ürte: näiteks kuivatatud koriandrit

1. Esmalt sega juuretis sooja veega, lisa korralikult läbi kloppides rukkijahu nii palju, et tuleb hapukoorepaksune tainas ning jäta kuni 12-ks tunniks hapnema. Kui aga on vaja protsessi kiirendada, siis sega hulka 1 spl naturaalset maitsestamata jogurtit. Sel puhul ära kindlasti lase hapneda 12 tundi, vaid ca 6-8. Vastasel juhul läheb leib väga hapuks.
2. Võta välja juuretis järgmiseks korraks ning säilita seda külmkapis karbis, purgis või anumas mille sisule pääseb ka veidi õhku ligi. Mõne päeva tagant käi kontrollimas ja õhutamas.
3. Lisa kobrutama hakanud juuretisesegule sool, magusaine, ülejäänud jahu ja klopi korralikult. Olen alguses ühtlasemaks segamiseks kasutanud ka visplit, kuigi lõpuks peab ikka kätega sõtkuma. 
4. Lisa ka soovitud lisandid. Segu peaks olema raskelt segatav juhul kui soovid küpsetada vormileiba ning vaevu segatav, kui soovid ise pätsi vormida (ehk siis pätsi puhul veelgi tihedam).
5. Määri vorm võiga (vormileib) või aseta plaadile küpsetuspaber (pätsileib) ning pane segu vormi või kujunda päts. Mõlemal puhul silu märja käega pealt ilusaks. Pätsi puhul püüa see teha kõrge ja kumer, niikuinii ta vajub veidi. Kaunista ka pealt näpuga tehtud triipude või aukudega või raputa peale seemnesegu ning pane kerkima.
6. Kui Sinu ahjul on olemas võimalus panna peale vaid 50 kraadi, siis oled õnnega koos  - see on väga mugav viis leiva kergitamiseks. Kui aga mitte, paned lihtsalt sooja kohta - põrandaküttega põrandale, samuti olen täheldanud, et külmkapi peal on hea soe koht, kuna kodumasin eraldab töötades endast soojust. Ahjus max 50 kraadi juures kulub kuni 2 tundi, muus kohas sõltub kerkimine soojusest - tavaliselt siiski vähemalt 5 tundi peaks kuluma.
7. Küpsetustemperatuurid sõltuvad Sinu ahju äkilisusest. Üldiselt soovitatakse alguses 10 min 250 kraadi juures küpsetada krõbeda kooriku saamiseks. Minu temperamentses ahjus aga kõrbeb leib nii ära ja seega olen terve küpsetusaja ehk siis 45 minutit 200 kraadi juures küpsetanud ja tuleb ka kena tume koorik. Usun, et iga ahju puhul tuleb neid temperatuure ise timmida katse-eksituse meetodil. Olen ka küpsetanud 10-15 min 225 juures ning siis lausa 175 peale pannud ülejäänud ajaks. Ning ei jää sugugi tooreks. Ning veel: mida suurem kogus leiba ahjus, seda pikem on küpsetusaeg. Seega kokku 45 minutit on minimaalne ja käib vaid üheainsa leiva küpsetamise kohta.
8. Kui küpsetusaeg on läbi, siis võta kohe ahjust ja kummuta niiskele rätikule. Mähi leib selle sisse vähemalt 10-ks minutiks. Mina üldiselt olen hoidnud ka palju kauem. Rätik kuivab õige pea ära leiva soojuses ning ei niisuta koorikut liigselt, vaid täpselt niipalju kui vaja, et see kivikõvaks ei läheks.

Juba õige pea saan jagada ka oma peenleiva tegemise kogemusi, aga kõigepealt pean oma retsepti Leiburisse ära saatma ja jääma pöidlad pihus ootama. :) Allpool ka üks pilt esimesest peenleivast.

JÄTKU LEIBA!

Haug ürdi-juustu kattega ja hernepesto

Mina tegin eile, ehk siis pühapäeval, haugi ürdi-juustu kattega ja kõrvale hernepestot. Kala retsepti panin ise kokku, hernepesto tarvis sain aga inspiratsiooni Margit Kirsipuu raamatust "Esimesed ampsud" - ehk siis nagu võib aimata on tegu lastetoitudele suunatud raamatuga, kust ma olen saanud ohtralt häid ideid ka terve pere jaoks. :)

Haug ürdi- juustu kattega hernepestoga

Haug

2 väiksemat või 1 suur haugifilee nahaga

50g riivjuustu

50g sinihallitusjuustu

2 spl värskeid ürte: peterselli, tilli, kressi

soola ja valget pipart

ca 2 spl seesamiseemneid 

Pesto

400 g pakk külmutatud herneid
50 g parmesani
1/2 dl oliiviõli


Keera ahi 175 või 180 kraadi juurde (olenevalt ahjust ja selle näitudest). Aseta kalafileed olenevalt pikkusest ja kujust väiksemasse ahjuvormi või suurele plaadile nahk allpool (võid ka vormi kergelt õlitada või küpsetuspaberiga katta, aga minul ei jäänud kinni). Raputa fileedele veidi soola ja valget pipart, puista ühtlaselt üle ürtidega ja seesamiseemnetega, riivjuustuga ning sinihallitusjuustu tükkidega. Jätsin täitsa suured tükid, kuigi tavaliselt pudistan sinihallitusjuustu väiksemaks. Kasutatav juust oli seekord lihtsalt üsna kõva ja kergesti lõigatav. Küpseta ahjus 15 min.

Pesto jaoks pane herned keevasse vette ja keeda kiiresti veidi pehmemaks (lase veel koos hernestega uuesti keema tõusta, siis keera pliit kinni ja lase hernestel niikaua podiseda, kuni keemisprotsess veel kestab). Nõruta herned, vala potti tagasi ning riivi potti nende juurde parmesan. Lisa ka oliiviõli ja püreesta kõik sauseguriga ühtlaseks. Segu võiks jääda veidi teraline ja pestolaadne.

Aseta püree (pesto) taldrikute keskele ja sellele ilus tükk kala juustuga. Head isu!

Kodune ja vürtsikas hakklihapizza

Minu elukaaslane Keijo on väga pirtsakas sööja (vabandust kallis, aga sa tead seda ise ka... :)). Kuid teatud kindlad minu valmistatud asjad talle sobivad ja samuti on tal paar enda toitu, mida ta järjepidevalt aeg-ajalt ise valmistab. Üks nendest on kodune pizza. See ei koosne klassikalisest itaalia pärmitaigna pizza-põhjast ning ka kate on ebatraditsiooniline, selles ei sisaldu näiteks tomatipasta ega -kaste. Aga see on sellegipoolest väga maitsev, üks tõeline comfort-food - paks, toekas ja suud õhetama panev. Seda tegi ta taaskord nüüd laupäeva õhtul.

Mehhikopärane hakklihapitsa

28-cm koogivormi jaoks

300 g Vilma õhukese pizzapõhja pulbrit

küpsetuspaberit

2 dl piima 

500 g kodust hakkliha

2 tomatit

200 g riivjuustu

15 g (pool pakki) Santa Maria Fajita maitseainesegu

maitse järgi soola

Sega piim ja pizzapulber korralikult läbi. Veidi tükke võib sisse jääda. Vooderda vorm küpsetuspaberiga ja määri tainas ühtlaselt vormi. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 10 min. 

Samal ajal prae hakkliha hästi pruuniks ja lisa sellele maitseainesegu. Haki tomatid ja lisa ka need hakklihale. Tomatitest peaks vedeliku laskma enam-vähem välja aurustuda. Kui tunned, et Fajita segust ei piisa soolasuse andmiseks, lisa ka soola. Laota kate põhjale ja küpseta omakorda 15 min.

Lõpuks puista ka riivjuust pizzale ja küpseta veel 10 minutit, kuni juust on kenasti kuldpruuniks sulanud.

Suitsuribi kruupide ja köögiviljadega

Tere! Perekondlikud teemad ei ole lõppenud. Nimelt oli mul täna jälle käepärast tooraine, mis saadud läbi pereliikmete. Seekord pole siis juttu minu isa naisest, vaid hoopis ema mehest Aarest. Üldiselt on ta kirglik kalamees, aga seekord pistis mulle pihku suurepärase ise suitsutatud sea ribiliha. Ma ei ole üldiselt suur lihakäntsakate kokkaja, aga selline ribi on ikka üks ehe värk ja juba mõte sellele pani suu vett jooksma. Mida siis sellest teha? Midagi mulgi pudru laadset mõlkus mul meeles, aga muutsin seda enda jaoks siiski veidi. Ja tuli üks tõeline rammu andev talutoit. Pärast nokkisin muidugi ribid puhtaks ka. :)

Suitsuribi kruupide ja köögiviljadega

2 korralikku soolast suitsuribitükki (turult või talupoest vms)

2 dl kruupe

4 porgandit

4 kartulit

pool suurt või 1 väike sibul

1 suur küüslauguküüs

200-300 g meelepäraseid seeni

2 loorberilehte

peterselli

Pane suitsuliha ja kruubid veega keema (kui liha on korralikult soolatud, siis lisasoola pole vaja). Kruubid võiks enne ka pesta. Vett peaks esialgu olema nii, et see kataks suured ribid poolenisti. Hiljem tuleks vett lisada, sest kruubid keevad kaua - ja antud roa puhul võiks kogu keetmisaeg olla ca 1 tund. 

Üldiselt oleks liha keema tõustes soovitatav vaht ära riisuda, minul seda aga ei tulnudki seekord eriti. Keevasse vette lisa ka loorberilehed. Vahepeal siis keera liha vees mitu korda keemisaja jooksul, et ikka kõik pooled saaksid vees mulistada. Poole keemisaja juures lisa vajadusel vett, tükelda kartulid ning porgandid ja lisa need. Nüüd jäta roog vaikselt podisema.

Haki sibul ja purusta või haki peenelt küüslauk, viiluta seened. Prae esialgu sibul ja küüslauk läbi keskmisel kuumusel klaasjaks. Kui need hakkavad juba veidi pruunistuma, siis lisa seened ja esialgu võid kuumuse täitsa suureks ajada, et seened vee välja aurustaksid. Siis aga prae kõik koos kergelt lihtsalt läbi.

Lõpuks lisa seene-sibula segu pajaroale. Kui vett on liiga palju, keera kuumust juurde, et liigne vesi välja keeks ja alles jääks mahlakas, aga mitte vedel roog. Lisa ka hakitud petersell ning toit on serveerimiseks valmis. Teravuseks võib ka musta pipart lisada, aga mina jätsin selle seekord ära. Sobib värske rukkileiva ning keefiriga.

Perekondlik õhtusöök, kana-tomatipasta ja kõrvits kõige lihtsamal moel

Ma pole veel nädalavahetuse teemadele jõudnud joont alla tõmmatagi, üritan seda siis täna teha. Pühapäeval käisime mu papsi juures õhtusöögil. Isa abikaasa Reet on väga hea kokk. Ja tal on väga kindel, äratuntav käekiri. Ta teeb alati rikkaliku salati, aeglaselt haudunud liha ning köögiviljadega pajaroa ja igasuguste lisanditega täiustatud riisi või kartulid kõrvale. No näiteks nagu siit näha: 

Noh ja siis muidugi veel ka see õunakook, mis siin ülal paistab. Küsisin temalt retsepte, aga selliseid asju tema ei kasuta juba aastaid :) - kõik käib tunde järgi, nagu kogenud kokale kohane. Siiski võib midagi tema stiilist kokku võtta.

SALAT koosneb alati erinevatest rohelistest salatitest, kurgist, tomatist, paprikast, viinamarjadest, tsitrusviljadest, pähklitest, seemnetest, feta juustust.

PAJAROOG sisaldab tavaliselt kas kana-, looma-, sea- või vasikaliha (pildil nimelt vasika oma) mis on ülipehmeks haudunud koos porgandite, porru, vahel ka kaalikate või muude köögiviljadega ning seentega.

LISAND juhul kui on tegemist riisiga, haarab kaasa jälle igasuguseid erinevaid köögivilju: brokolit, porgandit, maisi, paprikat jne, samuti puuviljatükke nagu näiteks ananass ja ka pähkleid (seekord kreeka omi). Riis on alati metsik, ehk siis mõnusa pähklimaitsega ja väga toitev tänu neile lisanditele.

KOOK on klassikaline isetehtud vale-lehttaignast õunakook. Reeglina pirukalaadne, vähemagus pirukalaadne amps.

Ühesõnaga tegemist on väga mitmekülgse menüüga - mulle nii meeldib, et toit on tugev, aga samas on väga maitsval moel kokku pandud kõik, mis tervislik (pekita liha, tume riis, lai variatsioon köögivilju, puuvilju ja pähkleid). 

Nüüd aga liigun edasi selle juurde, mida ma ise viimase paari päeva jooksul valmistanud olen. Ehk siis suurt ei midagi. :) Modifitseerisin veidi sama pastat, mille retsepti andsin edasi 18. oktoobri postituses: http://sokolaadimaa.blogspot.com.ee/search/label/lihtne%20kanapasta - nimelt lisasin sinna šampinjone ja ka üliküpseid värskeid tomateid, millelt koor eemaldatud - tulemus sai keelt alla viiv. Vahel tõesti kõige lihtsamates asjades peitub võlu.

Aga selle õhtu tegemised ei piirdunud sellega, vaid tundsin tungi pista ahju ka üks poolik (või oli ta veerandik) kõrvitsat. Mitte selline klassikaline oranz, vaid kollane. Lõikusin viiludeks, raputasin soola peale, niristasin ka oliiviõli ning küpsetasin ahjus grillreziimil ca 20 min. Siis kui välja võetud, riivisin peale muskaatpähklit (ma isegi ei tea, kas seda lisatakse kõrvitsale, aga tundus kuidagi sobilik ja hiljem tuli välja, et maitsebki koos hää), jahvatasin veidi musta pipart ja rohkem polnud seekord õnneks vaja.

Naisperega kooskokkamise üritus vol1

Tere hilisõhtust! Meie pere üks osa ehk siis mina, mu ämm Age ja mehe kasuõde Berit panime paar nädalat tagasi pead kokku ja otsustasime, et meie tahame nüüd hakata kooskokkamise üritusi tegema. Kuna ämmal on ilusa suure köögiga ja mis kõige tähtsam - ehtsa puupliidiga maja, siis loomulikult hakkame seda uut traditsiooni läbi viima seal. Ning algus ongi äsja möödunud laupäevaga tehtud! Eelnevalt tõmbasime loosi, et kes mis käiku teeb - minule sattus eelroog, Beritile pearoog ja ämmale dessert. Loosi tegime ainult esimene kord, edaspidi hakkame juba järjest vahetama, seega mind ootab ees pearoog... Igaüks valib ja viib oma retsepti ellu ise. Paar päeva enne kooskõlastame omavahel põhikomponendid, et kogemata ei satuks liiga ühekülgne menüü.

Mina kui omaette nokitseja, kes on alati olnud arvamusel, et mitu naist ühte kööki ei mahu, pean küll oma põhimõtted vabaks laskma, sest sel õhtul mahtusime me kõik suurepäraselt ära ja jube lõbus oli! Rääkimata sellest, et road valmisid veel kiireminigi, kui arvasime.

Selline nägi välja meie kaunis laud, kui ta veel ootel oli ja allpool näha ka meie ise tööhoos:

Mina tegin eelroaks suure salativaagna kreeka jogurti kastmega. Selle retsepti panin kokku ise ja kastme jaoks võtsin inspiratsiooni Selveri suvekirjast. Serveerimisviisi mõtlesin välja käigupealt.

Salat jogurti - sinihallitusjuustu kastmes

Suure peolaua vaagna jaoks

Salat

1 karp rucola lehti

1 karp beebispinatit'

u. 1/2 dl oliiviõli 

 1/4 sidrunist pigistatud sidrunimahla

Soola, pipart

Igasuguseid meelepäraseid vahemerepäraseid lisandeid (konserveeritud grillitud paprika, päikesekuivatatud tomatid, kivideta mustad oliivid)

Kaste

2 topsi Farmi Köögi Kreeka jogurtit
200 g sinihallitusjuustu
veidi riivitud sidrunikoort (ettevaatlikult, et koorealust valget osa kaasa ei riiviks!)
veerand sidruni mahl
110 ml teravat tomatikastet (kasutasin Heinz Hot Chili Sauce)

Pese, nõruta ja sega kokku roheline salat. Lisa kokkuklopitud sidrunimahl ja õli, sool ja pipar. Sega salatiga. Aseta salatisegu vaagnale sõõrina äärtesse (pilt allpool) ja jaga peale ribadeks lõigatud paprikad ning tükikesteks hakitud päikesekuivatatud tomatid.

Kastme tarvis haki või pudenda 150 g sinihallitusjuustu väikesteks tükkideks, ülejäänud 50 g jäta suurteks tükkideks kaunistuseks. Lisa väikesed tükid jogurtile, lisa ka riivitud sidrunikoor ja sidrunimahl ning tomatikaste ja sega kokku. Aseta vaagna keskele. Kuna kaste ei tule vedel, siis ta ei vaju väga laiali ja saab teha kuhjakese. Peale pane täppideks mustad oliivid (hea oleks, kui need oleks võimalikult väiksemat sorti). Soola mina kastmele ei lisanudki, sest juust on ise soolane küllalt. Ja olge lahked :)

Nüüd aga jõuame pearoa juurde. Selleks oli Berit valinud kana pähklikastmes, mille retsepti võttis Toidutarest ning selle autor on Angelica Udeküll. Retsepti võib leida siit:

http://toidutare.ee/linnulihatoidud/kanaliha/1B31F/#Kana pähklikastmes 

Välja kukkus see väga sametine ja tugeva, kuid meeldiva maapähklimaitsega. Lisandiks nii riis kui klaasnuudlid - mida keegi soovib. Siin ta siis ongi:

Aga selle meloni pildi panin lihtsalt sellepärast juurde, et Beriti 8-aastane tütar Triinu osutus suurepäraseks toidufotograafiks. Ta tegi väga kunstipäraseid ja stiilseid lähikaadreid nii roogadest, tööprotsessist, kui lauast. Ja õnnestus tal see ka minu vana seebikarbiga! Mõned siit veel...

Ahjaa, unustasin mainida, et loomulikult pakkusin ma ka seekord, nagu viimasel ajal kombeks saanud, omaküpsetatud leiba. Pean uhkusega tunnistama, et jään leivaga üha rohkem ja rohkem rahule ning minu tehnoloogia üha paraneb. 

Leivast ja selle teost on mul lähiajal plaanis ka pikemalt kirjutada, praegu aga jätkan, kust pooleli jäi, nimelt magustoiduga. Age oli valinud retsepti samuti toidutarest ning tegemist on pirni-banoffe koogiga, mis ellu viidud veidi ebatraditsiooniliselt, ehk väikese kiiksuga. Retsept kuulub Kristiina Lehola "Pirniraamatusse" ning näha saab seda siit: 

http://toidutare.ee/k%C3%BCpsetised/koogid/1B35D/#Pirni-banoffe väikese kiiksuga

Koogi tegi eriliseks kreemis hapuka kreeka jogurti kasutamine, mis tasakaalustas ideaalselt magusat ja rammust toffee kihti. See siis oligi see kiiks. Ning samuti ka banaanide asendamine pirnidega. Ja kaunistamise eest Agele veel lisapunktid! Omapoolseks kommentaariks, et kondenspiima toffee-laadseks karamelliks muutmiseks on vaja seda keeta koos kinnise purgiga madalal tulel ca 2h.

Siit saab piiluda ka koogi valmimise telgitagusesse, ehk siis milline näeb välja põhja ja kreemi vaheline täidisekiht, mis on tegelikult suletud purgis kaks tundi karamelliks keedetud kondenspiim.

Vott selline tore üritus oli meil laupäeval. Jään juba pikisilmi ootama järgmist ühiskokkamist, sest see toob üksi köögis mässamisele tõesti head vaheldust!

Kreekapärased lihapallid ja see kõikse lihtsam pasta

Tervitused. Mul on vahepeal juba nii mitu uut lugu kogunenud, et ma ei tea, kas ma neid kõiki täna jaksan edastada - kell on jälle kesköö ligi ja homme tihe päev ees ootamas. Aga ma hakkan millestki ikka pihta ja eks lõpetan, kui näpud enam töötada ei taha. :) Alustan sellistest väga lihtsatest comfort food'i moodi toitudest nagu kreekapärased lihapallid ja maailma kõige lihtsam kanapasta. 

Kreekapäraste lihapallide retsepte leiab päris mitmest kohast, mina aga olen neid retsepte endale meelepäraseimaks kohandanud - minule näiteks meeldib, et nad on mõnusalt pehmed ja seetõttu on minu kindel reegel, et nad ei sisalda muna, mis annaks olulisel määral sellist sitkust juurde. Toorjuust muidugi lisab ka kreemisust.

Kreekapärased lihapallid 

2-3 portsjonit

300 g veise hakkliha

100 g rammusat toorjuustu

2 viilust värskest saiast tehtud saiapuru

1 tl Gourmet Gardeni värske rosmariini pastat

1 tl Gourmet Gardeni värske oregano pastat

1 tl Gourmet Gardeni värske tüümiani pastat

1 küüslauguküüs

1 tl riivitud sidrunikoort

1 dl täispiima

veidi soola (ürdipastad on ka soolased!), näpuotsatäis pipart

Gourmet Gardeni tooted on kõigi suuremate poodide köögiviljaletist saadaval. Praegu tundub küll, nagu ma oleks nende ametlik reklaamiagent, aga tegelikult on tegemist lihtsalt toodetega, mis mulle väga meeldivad hetkel. Kuid need võib väga vabalt asendada tavaliste kuivatatud ürtidega. Juhul kui kasutada värskeid, siis võtta neid vastavalt kõiki 1 spl.

Aga pallid ise tahavad vaid kõigi ainete kokku segamist (küüslauk tuleb muidugi peeneks hakkida või purustada), veidi (kuni pool tundi) külmkapis seismist kas taina või juba valmis veeretatud pallide kujul ja siis küpsetuspaberil 200-kraadises ahjus 15 min küpsemist. Kui teed väikese kotleti moodi pallid - ehk siis suuremad kui tavalised lihapallikesed, siis küpseta ca 20 min. Nad peaksid jääma pehmed, mahlased ja kergesti katkiminevad, kui kahvliga poolitada. Vähemalt mulle maitsevad nii. Sellised pallid aitavad täitsa unustada, et tegemist on veiselihaga, mis mõne toidu puhul võib vintskevõitu jääda (isegi hakkliha puhul). 

Palun andestada taaskord mitteapetiitne pilt, tegelikkuses nad ikka sellised päris mustad käkid välja ei näe. :)

Juurde olen teinud tomatisalati kreeka jogurti ja soolakurkidega. Tegelikult mulle meeldib aga nende pallide juurde kõige rohkem tomatisalat pehmete rucola lehtedega ja kreeka jogurtiga. Võiks ju väita, et siia kuulub hoopis tzatziki kõrvale nagu raudnael, aga kes ütles, et alati peab traditsioone järgima, onju. :)

Järgmine retsept on lihtsamatest lihtsam ja usun, et võiks sattuda kategooriasse "on pälvinud laste heakskiidu". Loodan vähemalt, sest minu lapse oma vähemalt küll. Aga kokku pandud sai ta kunagi hoopis mehe näpunäidete järgi. Ehk siis tema nimetas peamised komponendid ja mina viisin ellu.

Kõige lihtsam kanapasta 

(4 portsjonit)

200 g spiraalmakarone

400 g kanafileed (parim on sisefilee)

120 g ehk 1 pakk Oskari e-vaba suitsupeekonit (valin poest alati selle peekoni, parim aga oleks peekonit osta üldse talupoest või turult)

400 ml pakk kohvikoort

1 kuhjaga tl maisitärklist

6 päikesekuivatatud tomatit

parmesani juustu

Pasta vee võid juba vähese soola ja õliga keema panna, sest kõik muu saab ka imeruttu valmis. Tükelda peekon väikesteks kuubikuteks, pruunista pannil, soovi korral nõruta üleliigne rasv. Aga mina seda selle toidu puhul ei teinud, sest see ei tule ebameeldivalt rammus ka sel moel. Siis pane peekon kõrvale ja prae samal pannil kiiresti kanakuubikud. Kindlasti ära pinguta praadimisega üle, sest vintske kanafilee toidus on minu meelest pettumus missugune. Raputa kanale veidi soola, aga arvesta, et ka peekon ja päikesekuivatatud tomatid on soolased. Siis lisagi väikesteks tükkideks hakitud tomatid. Vähenda praepanni kuumust ja klopi eraldi kausis kokku kohvikoor ning maisitärklis. Lisa esmalt peekon kanale, seejärel vala juurde ka kooresegu. Kuumuta tasapisi pidevalt segades, et kaste pakseneks. Lõpuks vala pannile valmis ja korralikult nõrutatud pasta, sega läbi, riivi parmesan peale ja ongi valmis!

Need asjad valmisid juba varem, aga sel nädalavahetusel toimus ka igasuguseid söögiüritusi, nendest kirjutan homme. Võiksin praegu ka vabalt edasi tulistada, aga pean sundima end magama sättima, sest viimase aja unetundide vähesus hakkab vaikselt juba tervisele. Kui keegi peaks mind lugema kohe vahetult pärast postituse ilmumist, siis head ööd! :) 

...Unustasin veel lisada, et olen vahepeal jõudnud hankida lahkete ja tarkade inimeste käest igasugust head nõu, mis puudutab seda blogipidamist - nüüd on vaja need kõik ainult ellu viia. Aitäh kallid nõustajad ja kaasaelajad - nimesid praegu nimetama ei hakka, sest te teate ise ka, kes te olete... :)

Vähid, porgandisalat, peet kitsejuustuga ja palju muud

Üle nädala on möödas ja ma pole esimesest postitusest kaugemale jõudnudki. Rääkimata oma blogi ilusamaks tuunimisest. :) No ei oska teha seda. Ei tea, kas keegi saaks aidata? Kui selliseid lahkeid hingi on, siis ootan rõõmsalt kommentaare ja soovitusi.

Praegu aga paari sõna ja pildiga, mis vahepeal tehtud on. Mingeid gurmeeasju pole ette võtnud - vaid kodused lapsesõbralikud kiired üllitised. Sorry, üks gurmeeasi siiski oli, aga see ei tahtnud rohkemat tegemist, kui tilli ja soolaga potti viskamist ning tulemus sai selline:

Järgmisel päeval muide juhtus selline olukord, et tegin tavalist vanakooli riivitud porgandi salatit. Aga see kurivaim sai liiga soolane. Nii ma siis nuputasin, et millega seda soola kompenseerida. Ja lisasin sinna täiesti ebatraditsioonilise komponendi, nimelt tomati! Ja minu meelest väga hea magus-hapukas prae lisand tuli. Praega siin hetkel poosetama ei hakka, sest tegu oli täitsa tavaliste ahjuköögiviljadega, millel kõrval kreeka jogurt. :) Aga salat ise siis selline:

Neisse päevadesse jäi lihtsamaid kokkamisi veelgi, näiteks Ragne Värk'i blogist võetud imelihtne ja imehea õunakook (http://www.kokkama.ee/2007/10/lihtne-ja-maitsev-unakook.html), õunakissell minu lapsele, kes vaevles kõhulahtisuse käes, riisiroog kookospiimaga (tehtud talle samal põhjusel), täidetud soolased pannkoogid ning loomulikult paar leiba. Olen nüüd leivasse lisanud üht eriti põnevat ökopoest leitud seemnesegu, mille teevad lahedaks seal sisalduvad tatraterad. Röstituna tõesti head. Leivateost on saanud südameasi ja selle õnnestumine suhteliselt algusest peale teeb lausa õnnelikuks. Mõtlesin isegi, et võtaks õige osa Leiburi selle aasta leivateo konkursist, aga seekord on teemaks peenleib ning seda ma veel katsetanud pole. Ehk jõuan veel... Tähtaeg on vist 1.november...

Kõigist nimetatud asjadest ei hakka pilte lisama ja põhjus väga proosaline - mul ei ole veel head kaamerat, millega toidupilte klõpsida. Sel põhjusel ka alljärgnevad peedid kitsejuustuga (mille täna õhtul ahju supsasin) paistavad väga kõrbenud. :) Tegelikkuses aga said täpselt parajalt kuumust:

Niisiis - andestage palun amatöörlikud pildid ja algajalik blogidisain - kuskilt peab ju alustama. :)

Alustan...

Nii... tõmban sügavalt hinge ja nüüd lõpuks alustan. Omaenda kokkamisteemalise blogiga. Mul pole õrna aimugi, mida head blogipidamise tavad ette näevad, kuidas eristuda teistest, kuidas saada loetuks, järgituks, armastatuks... :) Tean ainult, et ma nüüd tunnen, et lihtsalt pean sellega algust tegema ja äkki tuleb sellest aja jooksul midagi tõeliselt vahvat. Ja äkki saan ka kellelegi teisele inspiratsiooni pakkuda. Sest ise olen ju tundide viisi imetlenud praeguste eredamate ja ehedamate toidublogijate lehekülgi. Ma tänan Teid, kes olete mulle mõtteainet ja motivatsiooni andnud seda ise teadmata!

Mitte ainult blogi pidamine, kujundamine ega nähtavaks tegemine pole minu jaoks midagi uut, vaid avastasin nüüd ka, et senine oma roogade suvaline kiire klõpsimine telefoniga pole sugugi piisav, et teha kauneid ja ahvatlevaid toidupilte! Samuti selgus, et kuigi olin ju pidanud end esteetilise silmaga inimeseks, siis pole need minu toitude serveerimis- ja kaunistamisoskused kaugeltki veel konkurentsivõimelised minu arust. Ning kannatamatu olen ma ka - igasugune nikerdamine nõuab minult suurt enesedistsipliini. Ja mis kõige olulisem - minu osatud ja valmistatud toitude endi ampluaa on tegelikult ka alles väga kitsas!

Miks ma aga siin niimoodi maha laidan kõike seni tehtut? Tegelikult ei laida. Olen hoopis rõõmus, et võtsin midagi tõsisemalt ette - midagi, mis mulle väga palju korda läheb ja meelerahu annab. Tahan ju hoopis öelda: see kõik on nii tohutult põnev ja tundub, et algamas on üks kaunis ja naudinguterohke teekond! :) Ma alustan äärmiselt lihtsatest asjadest ja vaatame siis, kuhu see kõik ükspäev viib...

Kõigepealt leidsin lihtsalt mõned pildid varasemast ajast, mis tundusid enam-vähem ilusad ja mille siia nüüd üles laen (enamuses koogid, sest muid toite on keerulisem kenasti pildistada). Võib-olla lisan hiljem ka mõne kommentaari nende kohta. Aga kes huvi tunneb, et millega tegu, võib muidugi ka ise küsida. Väga palju varasemaid toidupilte olen ära kustutanud, kuna olen väga enesekriitiline. :) Aga no - kuskil tuleb ju alustada. Ja küllap ma ükskord ka profikaameraga erinevate laudlinade, küünalde ja serviiidega oma toite pildistan!

Hommikupuder mustikate, kaneeli ja seedermänniseemnetega

kohupiima - toorjuustu kook konservmaasikatega

Suitsuforellipirukas päevalilleseemnetega

šokolaadimuffinid

Minu esimene õiges vormis tehtud leib

Keijo lemmik toorjuustukook, aga poolikul kujul - ilma kreemita

Sama forellipirukas, mis ülalpool oli lahtilõigatud kujul

Taaskord minu mehe lemmikkook, aga seekord maasikatega

šokolaadi-toffee kook

Suvesalat

Suvine kook (vist biskviit- kui õigesti mäletan)

Jälle variatsioon minu enim katsetatud ja minu lähikonnas enim armastatud juustukoogist

Tarte Tatin